bokmålsordboka
tempus
SUBSTANTIV
Latin ‘tid’
I språkvitenskap: kategori, oftest knyttet til verbet, som uttrykker hvordan verbalhandlingen står i forhold til ytringsøyeblikket; grammatisk tid
nynorskordboka
tempus
SUBSTANTIV
Latin ‘tid’
I språkvitskap: kategori, oftast knytt til verbet, som uttrykkjer korleis verbalhandlinga står i høve til ytringsaugneblinken (før, samtidig eller etter); grammatisk tid
tempusskifte
SUBSTANTIV
Skifte mellom ulike tempus i ei tekst
tempusveksling
SUBSTANTIV